Mõnikord lihtsus end painutab keerdudeks. See kruvib nutmises valu.
Vint vorbib südame verele pisaraist, ahastus ringutab öös.
Nii tahaks olla: küll hoiaks ja armastaks. Tunded ei ootamist talu.
Elu ehk ehitab mõningad müürid. Kui tarvis, aeg ära need sööb.

Sein meie vahel ei takista midagi, võtab vaid kiirust maha.
Aeg süstib igatsust. Niuete lähedal areneb ootusest arm.
Nägemisrõõm pillub korjatud kahtlused eemale mägede taha.
Elame aegluubis koos antud hetki. Priisata olekski karm.

Sõnu sõlme keerutades vägisi sai loodud
ümmargune õhust kera. Tuulega see lendas
kaugemale postist, kuhu mõte üles poodud.
Sõna kukkus kildudeks, vaid täht jäi iseendaks.

Vihmaga käis paljajalu mööda muru ootus:
alasti ja puutumata kordumatu isend.
Jahedaks läks olemine. Unistustes kootud
rüü ehk toonuks hingesooja. Soov kui olnuks pisem...

Kurvameelselt, õrnal toonil, vaevu kuuldus aime:
õigest-valest, tasakaalust,sellestki, mis näis.
Palju muutus paremaks, vaid tõde nuttis taimes,
millest unelm paljajalu vihmas üle käis.

Kriimustused põlvedel jäid pakitama pisut
Teate küll, kui kiirustades jalge alt kaob pind
Nii ma kukun. Korduvalt. Kaob mõneks ajaks isu
järgi joosta nii-on-õige´l. Las nüüd püüab mind.

Nohuga võiks toime tulla. Tarbiks teed ja mett
Annustades elamist on vaeva hoopis rohkem
Pea läeb kaotsi, mõistusest saab vargsi meelepett
Ise olen elu, mis mind liiga karmilt kohtleb.

Tunded, soovid, lihtsalt tujud. Kõike üle vindi
Lihtne olemine tundub pööritustes igav
Ehk on kuskil sulepea ja ilmselt leiaks tindi,
et saaks teha paranduse seal, kus oli viga.

Oli vist novembri umbes kahekümnes päev
Pakane siis miinuskraade liikmetesse nõelus
Tulevase kodu võtme leidsin sinu käest
Armunud. Niis soe kesk talve. Veel ei olnud õelust.

Korter oli väike, andis täiuslikku varju
Rohkem polnud vajagi, veel ruumi üle jäi
Meie ainult naersime, kui maailm ümber karjus
Tühja kõhu tundsime ka armastusest täis

Tahaplaanile jäid mured, kõik näis saavat õigeks
Me ei jagand lubadusi. Tundsime: "See püsib!"
Ajalugu paranes, sai terveks "heaga" võides
Nüüd on taas november

Kus sa oled? Ma ei küsi.

inimeselt inimesele
Puudutaksin sind, kuid kardan- miski läheb katki
Vaatan vahel salaja ja piisab- hakkab soe
Sa ei tohi haiget saada (mässiksin su vatti)
Hoiaksin kui vääriskivi juveliiri poes

Ma ei sooviks vastuteeneid, vahel lihtsalt paita
Poleks tarvis enamat, sest vähe ongi palju
Ole kasvõi sõber. Usu, sellestki mul` aitaks
Kui sa väsid, luba olen ise sinu kalju

Nii ma ütleks. Leiaks hetked, olukorra, aja
Ilmselt seda kuuledki, kuid mitte minu käest
Hooliksin sust lõpuni. Või pole nii ehk vaja...
Kartuses sind kaotada ma parem ise läen.

Kõrvalt vaatan sinu valu, lukku keerdund mõtteid
iga hommik tähendab sul elamise sundi
üritad pea püsti hoida, olgugi et lõkkeid
oled loobund kustutamast. Ootad viimast tundi...

Sa ei kurda, et on raske. Ütled: "Pisut sassis"
teeskled vahel naeratusi silmis valuvesi
libises õnn äkitselt, kui kiirelt mööda trassi
nõnda kiidad üksindust, kuid tahaks "kahekesi"

Sa ei usu. Unistused matad kaugel` orgu
Nii on kergem. Pettudes saab öelda: "Ma ju teadsin"
Ometi su silmad maas. Kas pea nüüd jääbki norgu?
Tegelikult hea on ees. Kui ainult sina teaksid...

Miilustades tuulega ja neelatades õhku
Naha pinnal võbelemas erutuse vari
Näljasena tunnet tarbin, ahmin selle kõhtu
Miks peaks loobuma ma sellest, mis on praegu parim

Vihma tiksub vähehaaval sakutades lumma
Iha keelab jaheduse. Kuumenemisoht
On see paradiis või taevas? Valin emba-kumba
Maine elu ses ekstaasis pole mõeldav koht

Loojang kruvib aste-astmelt talumatuks pinge
Kuumus külmavärinas loob magusamaks valu
Hetk saab läbi, meelerahu kompab mööda hinge
keha ootama jääb uusi, sama maitsvaid palu.

Laev tüürib tühja randa, vette joonistuvad triibud
Madrus kiikab olematust, seisab tühi pilk
Sekund peatub hetkel, kui kõik elu ajas liigub
Küsimusi voolab veenis tilga järel tilk.

Pisar hõõrub mööda nägu vormistades vagu
Meremeest jääb tervitama tühja kodu põlgus
Sünoptikud võiks ennustada selgest taevast sadu,
sest üksik väsind mees nüüd kaotab, ajale jääb võlgu.

Õhtust rada hommikusse sõtkub väsind jalg
Varvastele astumata õrnalt komistab
Ühtne tõde kahestub, jääb „hea“ või ainult „halb“
Täna mõistus eilsest arusaama omistab

Suutmata end pidurdada robot naerab nukku
Ometi on mõlemad vaid osa mängutoosist
Olevik end koondab homseks aega- see jääb lukku
Tegelikult nelk ei muutu mõttejõuga roosiks

Kõik on liiga keeruline. Tegelikult mõistus
Ise tõrgub mõtlemast. On lihtsam voolul kanda
Üks lõi rahu, ometi üks teine ihkas võistlust
Võeti kõik. Ka sellelt, kellel polnudki ju anda.

Palusin, et laseksid end lõplikumalt lahti
Kinni hoidsid südamest, kui andsin sõbrakäe
Solvusid ja arvasid, et kohtlen sind kui prahti
Nägin lihtsalt venda sinus- meest ma seal ei näe

Tunnetasin pisaraid, kui peitsid omi silmi
Haiget said. Ma tean, et sõnad südamesse lõid
Olid toeks, kui nägin selges taevas musti pilvi
Nendestki kõik tähed mulle rõõmuks alla tõid

Tänutunne oli, on ja jääb, kuid miskit puudu
Ilmselt olid minu jaoks sa lihtsalt liiga hea
Mul on vähe anda, võta seegi- sõbra truudus
Küsid, mida otsin? Kui ma isegi vaid teaks...

Vigade parandust sooritab algus
Uuesti hakates hommik näib eht
Kurbus jääb õnnele tahtmatult jalgu
Toimikut muredest katab uus leht

Särava lina saab luitunud voodi
Sirgemaks keerutub päevinäind närv
Kõik hakkab uuesti- paremat moodi
Mustvalget elu jääb ehtima värv.

Tõi kannapöörde kuulutus, mis lubas ainult kurja
Jäi olemata läbi roosa klaasi kumand lõhn
Noorus hetkeliselt korjas rasked aastad turja
Hingata ei luband end ka puuduolev õhk.

Ümber kaela soonind mure kortsu tõmbas näole
Silmis uinus elu- see ehk eilsesse kõik jäi
Varaküpsend vanur kinkis ennast leinakäole-
too nuttis melanhoolselt, kuni karikas sai täis.

Nii närtsis olemine. Kadus isu, asu, jõud
Trepist alla minemiseks oli vaja veel vaid samm
Tulnuks sõber, aidanuks, kuid neistki oli põud
Nii langes elu trepile, sest kadus viimne ramm.

Muusikasse joonistan su paralleelsed ilmed
Üks on veidi metsik, ehe karune natuur
Teine ajakirjakaanelt- staar, kes mööda filme
Laulab ennast muusikaks. Kitarril sünnib duur

Viisistan su kord aktiivseks noodiliseks kujuks
Väsimatult pausi peatab sinu uuem takt
Ballaadiks vormid end, et põlev leek saaks õige tuju
Muusikasse joonistub meist kahest puhas akt.

Ära täna küsi. Homne ise vastab
Iga „Miks?“ ei saagi vastust silmast-silma
Vahel ajal tuleb lihtsalt minna lasta
Leiad oma tee. Või minu. Laiast ilmast.

Ära otsusta, kui on vaid emotsioonid
Needki laes, mis nõuab ammu värsket värvi
Leebub sõna, mis sai öeldud tõrksal toonil
Unustustesse koob homne meelehärmi

Las ma vaikin. Küllap minulgi on kahju
Perekonnast, mis meil jäigi seekord loomata
Külma eest ei poe nüüd kaissu, kütan ahjud
Ja vaatan tähti, mis Su jaoks jäid alla toomata

Emme,
vaata,
mina olen
sinu väike peegelpilt
Paber võta!
„Emme oma!“
kleebi mulle peale silt

Kuigi vihmast niiskel murul paljajalu tantsu lõime
mulda varvas varba haaval tallusime mured
vanaema morsikannust vahelduseks kohvi jõime
teadsime- see hetk me vahel õige varsti sureb

Sai läbi vaba kulgemine, kõledus jäi kõhtu
argipäev viis linna, minust maale maha jäid
sain kõne surmasõnumiga juba samal õhtul
kui keegi võõras teatas- olid vabasurma läind

Olgugi, mu alateadvus aimas seda fakti
hukkagi ei mõistnud sind. Küll teadsid, mida teed
süda saapasääres kriipis kiirenevat takti
veel tänini sind tihtipeale leinan silmad vees.

Ta vaatas tihti taevast, mööda randu käis
Tookordki imetles ja lõpuks jälle kukkus
Kaht tähte oli hetkega kõik elu täis
Kui silmadesse komistas ja uppus.

Jäi ühepoolseks tuli, leek käis omapead
Tuul sellegi sõi ruttu eilseks põrmuks
Nii kuhjund kurbus kriipis viimsed read
Tüdrukust, kes igatses kord õrnust.

Temaski kord märgati suurt sära
Lauldi laule, öeldi „ ingel taevas“
Inglid aga lahkuvad siit- ära
Miks ta läks? Mis mure teda vaevas?

Nüüd, kui mere äärde lähed, siis ei näe sa tähti vees
Kus siis säravad need tähed? Vastus teispool linnuteed...

Koos ei püsind loodud ahel, katkes keset tüli.
Kumbki enda mätta otsast loopis oma nõge.
Subjektiivses arutelus selgus nõrgim lüli-
mõlemad said oma hoobid vetelt seespool jõge.

Teadsime, et vältima peaks laineid elumeres-
need teadupärast kokku löövad, kaotsi läheb pea.
Uskusime ühist elu, tulevikku, pere-
illusoorset küll, kuid tollal seegi paistis hea.

Lagunes kõik tasahilju. Harjumuse jõud
mõtles argipäevast parema ja vigadele sihid.
Tahavaatepeegel täna mõtteis loobib nõud-
oleks piisanud ju suhtlemisest teineteise pihil.

Vabanda, kuid hammustama pidin sinust tükid
Ise oled süüdi, et nii maitsvana mul näid
Osakesed sinust oma südamesse lükin
Suu maiustuste jälgedest teeb puhtaks kleidikäis.

Vabanda, et ahnitsedes neelasin su alla
Põhjani vaid sõõmuga ma janunedes jõin
Olid mulle mereks, mina jalutasin kaldal
Teadlikult sus uppusin, mu süles maale tõid

Vabanda, et mõnikord mul puudub sinu-isu
Tead ju küll, et tujukana unustan su sära
Ometi jääd alatiseks pakendiks, mil sisu
Ostan sokolaadi, muidu söön su lihtsalt ära.

kunagi, kui targem olen, panen sinu loodi
püsivuseks kaitsekihi ümber kesta koon
nõnda sünnid uueks end ja tunned isemoodi
teen su õnnelikuks, tähed taevast alla toon

armastama hakkad end, näed rahu peegelpildis
ülistad realistlikult ka elu pahupoolt
vanutame traagelniidid kauakestvaks vildiks
kui keemiline puhastus su üle kannan hoolt

avan mõtlemisepuldist uksed, mis jäänd lukku
ehk mõnda aega peangi olema vaid mina hea
hoian imeõrnalt sind kui portselanist nukku
meeleldi jään kaelaks, mis saab pöörama su pead.

„Valga-Tallinn“

Rööbaslennuk „Valga-Tallinn“, hommikune reipus
Kõigil korraga on vaja- istekohaheitlus
Naabriks valgub kõrvaltooli noormees. Tõstan pilku
Kuskilt tuttav? Loodan, et ma seekord aiman viltu..

Kõnetab ja ütleb miskit... Mida? Eiran öeldut
Iga kaak ei ole sõber, kes end sõbraks mõelnud...
Sulen silmad, ootan rahu. Naaber ütleb: „Kuule,
Räägiks veidi, nii saaks mõtted sõidust hoopis muule“.

Vaatan teda, tüdinenult. Küsib siis: „Mis lahti?“
Selgitab, et vana tuttav- olla mind kord „jahtind“
Rööbaslennuk jõuab jaama. Hommik. Kadund reipus.
Kutt veel palub minu numbrit, vastan lihtsalt: „Eitus!“

Korrastasin omi mõtteid seadmaks paika prioriteedid
Selgusid vaid argumendid, mis end ammu peitnud
Taipasin, kui tühine on olla kodus „lihtsalt keegi“
Istusin kesk tühja maja arusaamast heitund

Nägin eilset teisiti- neid märke, mida pelgand
Plaanid äkki kustusid- sind enam polnud minu toas
Selgeks sain, miks suheldes näen ainult sinu selga
Olid ammu minemas. Nüüd andsin selle loa.

Kohtusime, aru sain, et miskit soovid leida
Nüüd mõistan- mitte mind. Sa hoopis ennast otsisid
Vägivaldselt tegid ukse meie vahel olnud seina
Mõistsid küll- see pole õige. Seda teadmist trotsisid

Kui teaksid- tal jäänud vaid nädal
ehk hoiaksid siis pisut rohkem?
jätaksid ohkamata
need jäta-mind-rahule-ohked?

Kui aduksid- ta varsti lahkub
ehk leiaksid siis pisut aega?
mõistaksid- olemasolek
ei võtagi meeletult aega?

*Ehk hoidsingi eemale, lasin sul harjuda
ükskord sa mõistad, end hulluks võid karjuda
lahkunud hingi näib mõttetu hüüda
raske on tuule käes pisaraid püüda*

Edaspidi salaja ehk hoolin, sest et nõnda
kripledama ei jää sõnum, mis sai otse öeldud.
Aimaksin ma Sinu mõtteid- mitte kõiki, mõnda-
selguks mitmest oletusest tõesem, mis sai mõeldud.

Homme, kui me kokku saame, tunnen jälle- lendan.
Ma ei karda. Lihtsalt õige- südamele ligi.
Ütlen jälle. Siiraid sõnu- nii jään iseendaks.
Tahad, salaja Sust hoolin? Kui, siis edaspidi.

Kuni olin tasakaal, mis suhte seadis loodi
Igal hommikul jõid kohvi, armastusest, voodis
Lihtsad asjad tegid sinust hellituste ohvri
Lahkudeski abiks olin- pakkisin su kohvri

Kuni olin liim, mis poolikutest vormis ringid
Argielu pahupooltest sirgeks seadsin vindid
Ühel hommikul sa leidsid- vaheldust on tarvis
Mõistsin. Lasksin minna sul, et viimitsleksid sarvi

Kuni ennast otsisid, mu haavad surid soola
Leidsid uusi, lahku läksid. Arvasid, et ootan
Aru saades- olin parim, tulid. Aga nutud
Nutsid seekord üksinda. Ma vahetasin lukud.

Meeled valutavad Sinu kurbust, silmi
Mis Su katki tegi? Kes ei hoidnud sooja?
Võib, ma terveks ravin? Näitan metsi, pilvi
Lihtsalt luba olla Sinu uuekslooja

Täna lamad, kuna käia ei saa jalutu
Silmad pisarais ja ajalugu süles
Homme näed- kõik halb on juba talutud
Las ma naeratan ja korjan Sinu üles.

Saad nõnda Nägijaks ja märkamatult taipad-
Kõik ei heegelda Sind valumustris vesti
Veel tuleb raskusi, kuid luba- las ma aitan!
Tulin selleks, et saaks jääda- Igavesti.

Sünnib arusaam, muu aeg seab ise paika
Varjud lahkuvad, sest iga ilm on vahelduv
Taas hakkad Elama. Vaid luba, et ma aitan
Ja Su südamesse Sinu soovil aheldun

Sa ei vaata minu sisse, väldid arusaamist
Lihtsalt sõnad: „Terveks eluks!“ Näed ju ainult kesta
Joonistad must pildi. Et saaks kenam, sätid raami
Sõrmuski on ajutine, veega mahapestav.

Tahad näha mind kui daami, juustesse sead paelad
Kannad justkui amuletti (ehk läeb hästi?) kaelas
Räägid, kuidas minulaadne vääriks kuldset trooni
Adumata lihtne tüdruk eal ei kannaks krooni.

Pakud mulle uhket laeva, mina küsin paati
Selgitan, et sinu tundeil pole adressaati
Roosidega külvad üle, sest sul minna palun
Lubad osta kalleid kingi, kui käin paljajalu.

Mu isemoodi oleku loed naiselikuks tujuks
Viid mind restorani, baari („Nii ju suhe sujub!“)
Ehmatad, kui lillepoes ma valin vaid nartsisse
Ostad lilled, lahkud öeldes: „Ma ei näe su sisse“.

Öö ootab hommikut, et homne siluks tiibu
Jääb depressiivsest tänasest vaid meelde maik
Nii justkui kolimine- kraam saab ära viidud
Sest kuskil alati on hoopis parem paik.

Uus paber. Sõna. Uued puhtad keeled
Aovalgus paitab selgemaks kõik aated
Veel mõned tunnid, et saaks minna, teele
Öö ootab hommikut ja avab uued vaated.

Su sisse murenesin raasukeste haaval
Piisk-piisalt lagunedes uueks, heldeks hingeks
Jäi kaugustesse ajalugu taamal
Sai uueks elutunne, rahu võitis pinged.

Ärkasin, kui koitis magus valu
Me vaimud ühinesid trotsimaks neid hirme
Las elan Sinu sees. Mind hoia seal, ma palun
Välismaailm jäägu teispool kaitsvaid sirme.

Su olemine ujutas mind ilmselt triiki üle
End tundsin uppuvat, kuid paranesid haavad
Sa kandsid edasi mind kaitsvalt, enda süles
Su sisse murenesin raasukeste haaval.

Mahamaetud verevermed
Laagerdusid õkva hinge
Ennast peitnud arusaam-
See ärkas, peatult jooksis ringe
Kaua kestnud uni
Lõppes äkki. Esmaspäevasinas
Kahetsusteks liiga hilja
Olin see siis tõesti mina?

Ohtralt eksides ma käega
Lüüa suutsin kallimale
Tõde nägin seal, kus oli
Sürreaalsus- ainult vale
Teadsin- lõpp ei ole kaugel
Kukkusin- ei jäänud terveks


Ajalugu hinge laagerdas
Kõik mineviku verevermed.

Kõndisime maanteel sama rada
Minu kleitki tantsis vastu sinu sääri
Lihtne oli koos ja armastada
Hoidsid tuule eest mind teispool atmosfääri.

Mööduv maailm kajas külmalt väära kõmu
Ignoreerisime ümbritsevat kiirust
Vaikisime- jättes tulevikuks sõnu
Nõnda lausetesse jäi veel puhast siirust.

Koos astusime kuni ristmikuni
Olin väsinud. Sa aitasid. Jäin võlgu
Õrnalt embasid. Ma küsisin: „Kas uni?“
„Pole oluline,“ kehitasid õlgu.

Sul on palju puudusi, kuid las see jääbki nõnda
Ära iial muutu illusoorseks väiklaseks esteediks
Minulgi on vigu. Nendest sina tead vaid mõnda
Oled Inimene rohkem kui on olnud keegi

Olgugi Su eksisamme kritiseerin vahel
Tean, et oled vein, mis ajaga saab õige maigu
Las need tahud nurgeliseks jäädagi meil kahel
Ole pealegi mu palavik ja mina sinu haigus.

Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta

Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun

Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem

Andesta, et lihtsalt numbris nägin peletavaid vaime
Ajast tegin meie vahel` lahutava seina
Alles nüüd ma olen vana, üksindus teeb haiget
Andesta. Ja tule taas. Ja tohterda mu leinad.

Jutu mõtet moonutades sõna toetub tühermaale
Vundamenti valamata kerkib läbipaistev maja
Olematu olemine kõnnib üle vikerkaare
Joonistuvad õhulossid- nõiaringsed ulmerajad.

Kus on tõde, kus on aimdus, kus on kuldne õige kese?
Elus õiglus tühjalt sõnalt vihmas õhulossid peseb
Nõiaringe jalutavad vaid shamaanid- õiget sihti
Valem lahutades-liites selgub peale puhast pihti

Vangerdused sõnasõjas kaotab õhulossi-keigar
Pole kuningriiki, mida võimalik ei ole leida
Võime keset lepavõsa teha maja kuldtsemendist
aga aeg ja ilu, kestus...
algab siiski vundamendist.

Tuul vaikuse sosistas valjuks
Jääst elu sai sulades järve
Üksainus eimiski sai paljuks
Kui ärkasin märgates värve

Vaerangid õlgadelt kukkusid
Vabadus innustas usku
Mured ekstaasides hukkusid
Ja päike-
See täna ei kustund.

Suhtelt valutolmu pühid- peegelsirgeks klaasi
Närtsind õied uueks eluks tärkama sead vaasi
Nutuvõrud üllal soovil naeruks koolutad
Tingimusteta end mulle Eluks loovutad

Selgitad, et ajalukku jäävad sõjad, armid
Homne algab tänasest ja lugu puhtalt lehelt
Vabandad, et vigadele osatasid karmilt
Kõigest üle saab vaid tahtes, tulemusi tehes

Kuulama end paned. Korrutad- sa jääd ja aitad
Ilusaks mind mõtled või ehk tõesti nõnda näed?
Sa ei vaiki. Süstid sõnu, et need nutud paitaks
Tekib usk. Me edeneme tõesti. Käsikäes.

Oled hingelt invaliid ja külma raudse kesta
Enda ümber varmalt heegeldad.
Väliselt vaid elus. Kas see kestab?
Sa pole peeglis pilt. Sa peegeldad.

Oled hingelt invaliid ja nimme närid haavu.
Metallist rüü sees väiksemaks end sööd.
Sa ei taha terveks. Seega sul ei laabu.
Ründad miks? ( Kui keegi Sind ei löö).

Mu hingelt invaliid, ehk tervened ja adud
Teel porri jätsid sõbrad. Ajakadu.

Tähistaeva valgus kahest kehast ühe voolib
Igihaljas tunne tantsib ümber naba tiire
Argipäeva meenutavad uinund riided toolil
See on meie aeg ja hetked. Austagem neid viive.

Õhtu laulab rahu, poosid ühinevad palveks
Vaikus keset linna. Ainult süda rütmi tuksub
Paljas ihu hinge manu pelgamata talve
Olin sinu, olen sinu.Tule, ma ju kutsun.

Päiksetõus ja tunded teineteise kaisus õrnalt
Uue päeva vastu võtab armastuse soojus
Lähed igapäeva, tööle, lahkumata kõrvalt
Meie tähed meie taevas. Loodan, nad ei looju.

Kord vägivaldselt õnne tootsin
Pokaalid lõin kõik kildudeks
Kerget meelerahu lootsin
Kuid... rõõm ei saabund pildudes

Kord ataraksiat silmamärjast püüdsin
Pisarates igatsesin naeru
Ennast leida tahtsin, aina hüüdsin
Hõbejuuksed peegeldasid vaevu

Nii naasin otsingutelt- tühjad pihud süles
Arusaam kui hommik hinges ärkas
Õnn ise leiab õige hetke üles
Kõik tuleb õigel ajal, maailm jälle ärkab.

Ära otsi mind. Hommikul lahkusin

Ära otsi mind. Hommikul lahkusin
Kell tiksus uniselt pooleldi ööd
Ära arva, et vihkan sind. Nutud kõik jahtusid
End sidusid lahti meid siduvad vööd

Ära leia mind. Haavu ei nüsita
Las kõlada vaikides laulmata laul
Ära küsi, et miks. Mõnda tõde ei küsita
Sul püstitan ausamba seal, kus mu haud.