Tõi kannapöörde kuulutus, mis lubas ainult kurja
Jäi olemata läbi roosa klaasi kumand lõhn
Noorus hetkeliselt korjas rasked aastad turja
Hingata ei luband end ka puuduolev õhk.
Ümber kaela soonind mure kortsu tõmbas näole
Silmis uinus elu- see ehk eilsesse kõik jäi
Varaküpsend vanur kinkis ennast leinakäole-
too nuttis melanhoolselt, kuni karikas sai täis.
Nii närtsis olemine. Kadus isu, asu, jõud
Trepist alla minemiseks oli vaja veel vaid samm
Tulnuks sõber, aidanuks, kuid neistki oli põud
Nii langes elu trepile, sest kadus viimne ramm.
