Ma ei taha, et sa ringi kolaksid mu ajus,
näitaks oma peeglist mulle minu peidet poolt,
raputaksid ärkvele mu räästa all, kus sajus
kraabiks ego marraskile piinlikkuse nool.

Ainult sina tead mind täpselt- juustest kuni maani,
loed must sõna-sõnalt sügavale peidet ridu.
Joostes enese eest ilmselt sinust lahti saangi.
Kes see oli, kes su vägivaldselt hinge sidus?

Oled hingepidi minu sugulase laadi.
Tulid ainult korraks, sellest peabki jääma arm.
Purustad mu kaitsva kapsli, rebid eest fassaadi...

Vaatan ennast alastuses. Peegelpilt saab karm.

Ma mäletan su moosilõhnast mekki
ja igatsedes hammustan nii huulde
kui oleksid, siis küllap mina tekki
sul´ peale laotaks Une-Matit kuuldes

vist nägid minus mõnikord sa vaenlast
kui rippusin sul liiga palju üll
nii läksidki ja minu oma kaenlast
sa viskasid. Eks vähesest sai küll

kas minagi sul` tulen vahel meelde?
ja igatsusest meel on süsimust?
eks hammustad ka sina tunded keelde
kui vaikus palub järgmist küsimust.

Kord unistasin tugitooli süles
mul enesega oli justkui sekt
nii ehitasin mõtteis elu üles
teetassi kõrval sai must arhitekt

siis kerkis suurejooneline kindlus
ja mindki kaitses turvaline sein
kampaania raames „Õnnel allahindlus!“
rõõm naeratas, kus varem nuttis lein

kruus purunes ja kildudena laotus
mu unistustest konarlik eskiis
jäi ehitada elu keset kaotust
küll õnnestub, sest joonis lubab nii.