Koos ei püsind loodud ahel, katkes keset tüli.
Kumbki enda mätta otsast loopis oma nõge.
Subjektiivses arutelus selgus nõrgim lüli-
mõlemad said oma hoobid vetelt seespool jõge.

Teadsime, et vältima peaks laineid elumeres-
need teadupärast kokku löövad, kaotsi läheb pea.
Uskusime ühist elu, tulevikku, pere-
illusoorset küll, kuid tollal seegi paistis hea.

Lagunes kõik tasahilju. Harjumuse jõud
mõtles argipäevast parema ja vigadele sihid.
Tahavaatepeegel täna mõtteis loobib nõud-
oleks piisanud ju suhtlemisest teineteise pihil.

Vabanda, kuid hammustama pidin sinust tükid
Ise oled süüdi, et nii maitsvana mul näid
Osakesed sinust oma südamesse lükin
Suu maiustuste jälgedest teeb puhtaks kleidikäis.

Vabanda, et ahnitsedes neelasin su alla
Põhjani vaid sõõmuga ma janunedes jõin
Olid mulle mereks, mina jalutasin kaldal
Teadlikult sus uppusin, mu süles maale tõid

Vabanda, et mõnikord mul puudub sinu-isu
Tead ju küll, et tujukana unustan su sära
Ometi jääd alatiseks pakendiks, mil sisu
Ostan sokolaadi, muidu söön su lihtsalt ära.

kunagi, kui targem olen, panen sinu loodi
püsivuseks kaitsekihi ümber kesta koon
nõnda sünnid uueks end ja tunned isemoodi
teen su õnnelikuks, tähed taevast alla toon

armastama hakkad end, näed rahu peegelpildis
ülistad realistlikult ka elu pahupoolt
vanutame traagelniidid kauakestvaks vildiks
kui keemiline puhastus su üle kannan hoolt

avan mõtlemisepuldist uksed, mis jäänd lukku
ehk mõnda aega peangi olema vaid mina hea
hoian imeõrnalt sind kui portselanist nukku
meeleldi jään kaelaks, mis saab pöörama su pead.

„Valga-Tallinn“

Rööbaslennuk „Valga-Tallinn“, hommikune reipus
Kõigil korraga on vaja- istekohaheitlus
Naabriks valgub kõrvaltooli noormees. Tõstan pilku
Kuskilt tuttav? Loodan, et ma seekord aiman viltu..

Kõnetab ja ütleb miskit... Mida? Eiran öeldut
Iga kaak ei ole sõber, kes end sõbraks mõelnud...
Sulen silmad, ootan rahu. Naaber ütleb: „Kuule,
Räägiks veidi, nii saaks mõtted sõidust hoopis muule“.

Vaatan teda, tüdinenult. Küsib siis: „Mis lahti?“
Selgitab, et vana tuttav- olla mind kord „jahtind“
Rööbaslennuk jõuab jaama. Hommik. Kadund reipus.
Kutt veel palub minu numbrit, vastan lihtsalt: „Eitus!“

Korrastasin omi mõtteid seadmaks paika prioriteedid
Selgusid vaid argumendid, mis end ammu peitnud
Taipasin, kui tühine on olla kodus „lihtsalt keegi“
Istusin kesk tühja maja arusaamast heitund

Nägin eilset teisiti- neid märke, mida pelgand
Plaanid äkki kustusid- sind enam polnud minu toas
Selgeks sain, miks suheldes näen ainult sinu selga
Olid ammu minemas. Nüüd andsin selle loa.

Kohtusime, aru sain, et miskit soovid leida
Nüüd mõistan- mitte mind. Sa hoopis ennast otsisid
Vägivaldselt tegid ukse meie vahel olnud seina
Mõistsid küll- see pole õige. Seda teadmist trotsisid

Kui teaksid- tal jäänud vaid nädal
ehk hoiaksid siis pisut rohkem?
jätaksid ohkamata
need jäta-mind-rahule-ohked?

Kui aduksid- ta varsti lahkub
ehk leiaksid siis pisut aega?
mõistaksid- olemasolek
ei võtagi meeletult aega?

*Ehk hoidsingi eemale, lasin sul harjuda
ükskord sa mõistad, end hulluks võid karjuda
lahkunud hingi näib mõttetu hüüda
raske on tuule käes pisaraid püüda*

Edaspidi salaja ehk hoolin, sest et nõnda
kripledama ei jää sõnum, mis sai otse öeldud.
Aimaksin ma Sinu mõtteid- mitte kõiki, mõnda-
selguks mitmest oletusest tõesem, mis sai mõeldud.

Homme, kui me kokku saame, tunnen jälle- lendan.
Ma ei karda. Lihtsalt õige- südamele ligi.
Ütlen jälle. Siiraid sõnu- nii jään iseendaks.
Tahad, salaja Sust hoolin? Kui, siis edaspidi.

Kuni olin tasakaal, mis suhte seadis loodi
Igal hommikul jõid kohvi, armastusest, voodis
Lihtsad asjad tegid sinust hellituste ohvri
Lahkudeski abiks olin- pakkisin su kohvri

Kuni olin liim, mis poolikutest vormis ringid
Argielu pahupooltest sirgeks seadsin vindid
Ühel hommikul sa leidsid- vaheldust on tarvis
Mõistsin. Lasksin minna sul, et viimitsleksid sarvi

Kuni ennast otsisid, mu haavad surid soola
Leidsid uusi, lahku läksid. Arvasid, et ootan
Aru saades- olin parim, tulid. Aga nutud
Nutsid seekord üksinda. Ma vahetasin lukud.

Meeled valutavad Sinu kurbust, silmi
Mis Su katki tegi? Kes ei hoidnud sooja?
Võib, ma terveks ravin? Näitan metsi, pilvi
Lihtsalt luba olla Sinu uuekslooja

Täna lamad, kuna käia ei saa jalutu
Silmad pisarais ja ajalugu süles
Homme näed- kõik halb on juba talutud
Las ma naeratan ja korjan Sinu üles.

Saad nõnda Nägijaks ja märkamatult taipad-
Kõik ei heegelda Sind valumustris vesti
Veel tuleb raskusi, kuid luba- las ma aitan!
Tulin selleks, et saaks jääda- Igavesti.

Sünnib arusaam, muu aeg seab ise paika
Varjud lahkuvad, sest iga ilm on vahelduv
Taas hakkad Elama. Vaid luba, et ma aitan
Ja Su südamesse Sinu soovil aheldun

Sa ei vaata minu sisse, väldid arusaamist
Lihtsalt sõnad: „Terveks eluks!“ Näed ju ainult kesta
Joonistad must pildi. Et saaks kenam, sätid raami
Sõrmuski on ajutine, veega mahapestav.

Tahad näha mind kui daami, juustesse sead paelad
Kannad justkui amuletti (ehk läeb hästi?) kaelas
Räägid, kuidas minulaadne vääriks kuldset trooni
Adumata lihtne tüdruk eal ei kannaks krooni.

Pakud mulle uhket laeva, mina küsin paati
Selgitan, et sinu tundeil pole adressaati
Roosidega külvad üle, sest sul minna palun
Lubad osta kalleid kingi, kui käin paljajalu.

Mu isemoodi oleku loed naiselikuks tujuks
Viid mind restorani, baari („Nii ju suhe sujub!“)
Ehmatad, kui lillepoes ma valin vaid nartsisse
Ostad lilled, lahkud öeldes: „Ma ei näe su sisse“.