Muusikasse joonistan su paralleelsed ilmed
Üks on veidi metsik, ehe karune natuur
Teine ajakirjakaanelt- staar, kes mööda filme
Laulab ennast muusikaks. Kitarril sünnib duur

Viisistan su kord aktiivseks noodiliseks kujuks
Väsimatult pausi peatab sinu uuem takt
Ballaadiks vormid end, et põlev leek saaks õige tuju
Muusikasse joonistub meist kahest puhas akt.

Ära täna küsi. Homne ise vastab
Iga „Miks?“ ei saagi vastust silmast-silma
Vahel ajal tuleb lihtsalt minna lasta
Leiad oma tee. Või minu. Laiast ilmast.

Ära otsusta, kui on vaid emotsioonid
Needki laes, mis nõuab ammu värsket värvi
Leebub sõna, mis sai öeldud tõrksal toonil
Unustustesse koob homne meelehärmi

Las ma vaikin. Küllap minulgi on kahju
Perekonnast, mis meil jäigi seekord loomata
Külma eest ei poe nüüd kaissu, kütan ahjud
Ja vaatan tähti, mis Su jaoks jäid alla toomata

Emme,
vaata,
mina olen
sinu väike peegelpilt
Paber võta!
„Emme oma!“
kleebi mulle peale silt

Kuigi vihmast niiskel murul paljajalu tantsu lõime
mulda varvas varba haaval tallusime mured
vanaema morsikannust vahelduseks kohvi jõime
teadsime- see hetk me vahel õige varsti sureb

Sai läbi vaba kulgemine, kõledus jäi kõhtu
argipäev viis linna, minust maale maha jäid
sain kõne surmasõnumiga juba samal õhtul
kui keegi võõras teatas- olid vabasurma läind

Olgugi, mu alateadvus aimas seda fakti
hukkagi ei mõistnud sind. Küll teadsid, mida teed
süda saapasääres kriipis kiirenevat takti
veel tänini sind tihtipeale leinan silmad vees.

Ta vaatas tihti taevast, mööda randu käis
Tookordki imetles ja lõpuks jälle kukkus
Kaht tähte oli hetkega kõik elu täis
Kui silmadesse komistas ja uppus.

Jäi ühepoolseks tuli, leek käis omapead
Tuul sellegi sõi ruttu eilseks põrmuks
Nii kuhjund kurbus kriipis viimsed read
Tüdrukust, kes igatses kord õrnust.

Temaski kord märgati suurt sära
Lauldi laule, öeldi „ ingel taevas“
Inglid aga lahkuvad siit- ära
Miks ta läks? Mis mure teda vaevas?

Nüüd, kui mere äärde lähed, siis ei näe sa tähti vees
Kus siis säravad need tähed? Vastus teispool linnuteed...