Ta vaatas tihti taevast, mööda randu käis
Tookordki imetles ja lõpuks jälle kukkus
Kaht tähte oli hetkega kõik elu täis
Kui silmadesse komistas ja uppus.

Jäi ühepoolseks tuli, leek käis omapead
Tuul sellegi sõi ruttu eilseks põrmuks
Nii kuhjund kurbus kriipis viimsed read
Tüdrukust, kes igatses kord õrnust.

Temaski kord märgati suurt sära
Lauldi laule, öeldi „ ingel taevas“
Inglid aga lahkuvad siit- ära
Miks ta läks? Mis mure teda vaevas?

Nüüd, kui mere äärde lähed, siis ei näe sa tähti vees
Kus siis säravad need tähed? Vastus teispool linnuteed...