Kuigi vihmast niiskel murul paljajalu tantsu lõime
mulda varvas varba haaval tallusime mured
vanaema morsikannust vahelduseks kohvi jõime
teadsime- see hetk me vahel õige varsti sureb

Sai läbi vaba kulgemine, kõledus jäi kõhtu
argipäev viis linna, minust maale maha jäid
sain kõne surmasõnumiga juba samal õhtul
kui keegi võõras teatas- olid vabasurma läind

Olgugi, mu alateadvus aimas seda fakti
hukkagi ei mõistnud sind. Küll teadsid, mida teed
süda saapasääres kriipis kiirenevat takti
veel tänini sind tihtipeale leinan silmad vees.