Oli vist novembri umbes kahekümnes päev
Pakane siis miinuskraade liikmetesse nõelus
Tulevase kodu võtme leidsin sinu käest
Armunud. Niis soe kesk talve. Veel ei olnud õelust.

Korter oli väike, andis täiuslikku varju
Rohkem polnud vajagi, veel ruumi üle jäi
Meie ainult naersime, kui maailm ümber karjus
Tühja kõhu tundsime ka armastusest täis

Tahaplaanile jäid mured, kõik näis saavat õigeks
Me ei jagand lubadusi. Tundsime: "See püsib!"
Ajalugu paranes, sai terveks "heaga" võides
Nüüd on taas november

Kus sa oled? Ma ei küsi.