Friday, June 10, 2011





Ma nägin sinu tulemised läbi
ja olemiste pinnapealseid veerge.
Sind lugesin, nüüd enda ees on häbi,
et painutasin sirgeks jäävaid keerde.

Me ühist aega oli liiga harva.
Ei tunde, ainult pisut minuteid.
Ma pole üksi, aga vastukarva
pean tõdema: ei kõnni sinu teid.

Mõnikord me kohtume. Nii juhtub.
Sa kallistad mind ikka. Tunnen rõõmu.
Su minemisse mõistusega suhtun,
kui süda ihkab igat sinu sõõmu.

Friday, March 25, 2011


Ma ei taha, et sa ringi kolaksid mu ajus,
näitaks oma peeglist mulle minu peidet poolt,
raputaksid ärkvele mu räästa all, kus sajus
kraabiks ego marraskile piinlikkuse nool.

Ainult sina tead mind täpselt- juustest kuni maani,
loed must sõna-sõnalt sügavale peidet ridu.
Joostes enese eest ilmselt sinust lahti saangi.
Kes see oli, kes su vägivaldselt hinge sidus?

Oled hingepidi minu sugulase laadi.
Tulid ainult korraks, sellest peabki jääma arm.
Purustad mu kaitsva kapsli, rebid eest fassaadi...

Vaatan ennast alastuses. Peegelpilt saab karm.

Tuesday, March 15, 2011





Ma mäletan su moosilõhnast mekki
ja igatsedes hammustan nii huulde
kui oleksid, siis küllap mina tekki
sul´ peale laotaks Une-Matit kuuldes

vist nägid minus mõnikord sa vaenlast
kui rippusin sul liiga palju üll
nii läksidki ja minu oma kaenlast
sa viskasid. Eks vähesest sai küll

kas minagi sul` tulen vahel meelde?
ja igatsusest meel on süsimust?
eks hammustad ka sina tunded keelde
kui vaikus palub järgmist küsimust.

Saturday, March 5, 2011




Kord unistasin tugitooli süles
mul enesega oli justkui sekt
nii ehitasin mõtteis elu üles
teetassi kõrval sai must arhitekt

siis kerkis suurejooneline kindlus
ja mindki kaitses turvaline sein
kampaania raames „Õnnel allahindlus!“
rõõm naeratas, kus varem nuttis lein

kruus purunes ja kildudena laotus
mu unistustest konarlik eskiis
jäi ehitada elu keset kaotust
küll õnnestub, sest joonis lubab nii.

Saturday, February 5, 2011



Hetk helises. Tänavavalgus
lõi hirmule sadakond hoopi
Argliku tüdruku põsesarn
taas punas julgemat jumet
Taevas ei halastand (räitsakuid
Öös tukkund linnale loopis
Vaikuse muusikas ingleid sai
Lennata taassündind lumest.

Suvine mälestus talveöös
Südames soojendas õhku
Kõledust katma jäi vikerkaar
Tüdrukki värvidel käis
Pakane kriimustas nina, kuid
See hingas rahu seest lõhnu
Tühjuse tunne sai korraga
Olemist ääreni täis.

Friday, January 7, 2011


Parimale Sõbrale
Võõra mehe sulgedega ennast sa ei ehtind
Olid justkui tavaline, õitsemiseks arg
Sinu jaoks ei olnud olu, ainult Elu kehtis
Sidunuks su enda külge, kuid see olnuks karm

Vist ei teatud ühtki sinu hingesisest soppi
Sinna oleks olnud vaja leida mõni tee
Olid loodud vabaduseks- kes end sinna toppis,
ahistas su indiviidsust, kiindus, tahaks veel

Möödakäijaid täheldasid, nägid nende selga
Tulemine toimus korraks, minemine jäi
Mina mäletan su nägu, inimest, kes pelgas
arusaama, et on Ingel. Minule nii näis.

Monday, December 6, 2010


Mõnikord lihtsus end painutab keerdudeks. See kruvib nutmises valu.
Vint vorbib südame verele pisaraist, ahastus ringutab öös.
Nii tahaks olla: küll hoiaks ja armastaks. Tunded ei ootamist talu.
Elu ehk ehitab mõningad müürid. Kui tarvis, aeg ära need sööb.

Sein meie vahel ei takista midagi, võtab vaid kiirust maha.
Aeg süstib igatsust. Niuete lähedal areneb ootusest arm.
Nägemisrõõm pillub korjatud kahtlused eemale mägede taha.
Elame aegluubis koos antud hetki. Priisata olekski karm.