Ma nägin sinu tulemised läbi
ja olemiste pinnapealseid veerge.
Sind lugesin, nüüd enda ees on häbi,
et painutasin sirgeks jäävaid keerde.

Me ühist aega oli liiga harva.
Ei tunde, ainult pisut minuteid.
Ma pole üksi, aga vastukarva
pean tõdema: ei kõnni sinu teid.

Mõnikord me kohtume. Nii juhtub.
Sa kallistad mind ikka. Tunnen rõõmu.
Su minemisse mõistusega suhtun,
kui süda ihkab igat sinu sõõmu.