Öö ootab hommikut, et homne siluks tiibu
Jääb depressiivsest tänasest vaid meelde maik
Nii justkui kolimine- kraam saab ära viidud
Sest kuskil alati on hoopis parem paik.

Uus paber. Sõna. Uued puhtad keeled
Aovalgus paitab selgemaks kõik aated
Veel mõned tunnid, et saaks minna, teele
Öö ootab hommikut ja avab uued vaated.

Su sisse murenesin raasukeste haaval
Piisk-piisalt lagunedes uueks, heldeks hingeks
Jäi kaugustesse ajalugu taamal
Sai uueks elutunne, rahu võitis pinged.

Ärkasin, kui koitis magus valu
Me vaimud ühinesid trotsimaks neid hirme
Las elan Sinu sees. Mind hoia seal, ma palun
Välismaailm jäägu teispool kaitsvaid sirme.

Su olemine ujutas mind ilmselt triiki üle
End tundsin uppuvat, kuid paranesid haavad
Sa kandsid edasi mind kaitsvalt, enda süles
Su sisse murenesin raasukeste haaval.

Mahamaetud verevermed
Laagerdusid õkva hinge
Ennast peitnud arusaam-
See ärkas, peatult jooksis ringe
Kaua kestnud uni
Lõppes äkki. Esmaspäevasinas
Kahetsusteks liiga hilja
Olin see siis tõesti mina?

Ohtralt eksides ma käega
Lüüa suutsin kallimale
Tõde nägin seal, kus oli
Sürreaalsus- ainult vale
Teadsin- lõpp ei ole kaugel
Kukkusin- ei jäänud terveks


Ajalugu hinge laagerdas
Kõik mineviku verevermed.

Kõndisime maanteel sama rada
Minu kleitki tantsis vastu sinu sääri
Lihtne oli koos ja armastada
Hoidsid tuule eest mind teispool atmosfääri.

Mööduv maailm kajas külmalt väära kõmu
Ignoreerisime ümbritsevat kiirust
Vaikisime- jättes tulevikuks sõnu
Nõnda lausetesse jäi veel puhast siirust.

Koos astusime kuni ristmikuni
Olin väsinud. Sa aitasid. Jäin võlgu
Õrnalt embasid. Ma küsisin: „Kas uni?“
„Pole oluline,“ kehitasid õlgu.

Sul on palju puudusi, kuid las see jääbki nõnda
Ära iial muutu illusoorseks väiklaseks esteediks
Minulgi on vigu. Nendest sina tead vaid mõnda
Oled Inimene rohkem kui on olnud keegi

Olgugi Su eksisamme kritiseerin vahel
Tean, et oled vein, mis ajaga saab õige maigu
Las need tahud nurgeliseks jäädagi meil kahel
Ole pealegi mu palavik ja mina sinu haigus.

Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta

Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun

Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem

Andesta, et lihtsalt numbris nägin peletavaid vaime
Ajast tegin meie vahel` lahutava seina
Alles nüüd ma olen vana, üksindus teeb haiget
Andesta. Ja tule taas. Ja tohterda mu leinad.

Jutu mõtet moonutades sõna toetub tühermaale
Vundamenti valamata kerkib läbipaistev maja
Olematu olemine kõnnib üle vikerkaare
Joonistuvad õhulossid- nõiaringsed ulmerajad.

Kus on tõde, kus on aimdus, kus on kuldne õige kese?
Elus õiglus tühjalt sõnalt vihmas õhulossid peseb
Nõiaringe jalutavad vaid shamaanid- õiget sihti
Valem lahutades-liites selgub peale puhast pihti

Vangerdused sõnasõjas kaotab õhulossi-keigar
Pole kuningriiki, mida võimalik ei ole leida
Võime keset lepavõsa teha maja kuldtsemendist
aga aeg ja ilu, kestus...
algab siiski vundamendist.