Laev tüürib tühja randa, vette joonistuvad triibud
Madrus kiikab olematust, seisab tühi pilk
Sekund peatub hetkel, kui kõik elu ajas liigub
Küsimusi voolab veenis tilga järel tilk.

Pisar hõõrub mööda nägu vormistades vagu
Meremeest jääb tervitama tühja kodu põlgus
Sünoptikud võiks ennustada selgest taevast sadu,
sest üksik väsind mees nüüd kaotab, ajale jääb võlgu.